EV 108. aastapäeva kontsert-aktusel anti üle Lääne-Virumaa vapimärgid
23. veebruaril toimus Rakvere Teatris pidulik Eesti Vabariigi 108. aastapäevale pühendatud kontsert-aktus, mille raames anti üle Lääne-Virumaa vapimärgid. Kontsert-aktuse lavastas Robin Täpp ning laval astusid üles Lääne-Virumaa noored ja Väike-Maarja pasunakoor dirigent Taavi Taariga. Noorte esitatud kava muutis pidupäeva eriti meeldejäävaks ja värvikaks.
Õhtu lavaline tervik oli üles ehitatud Ellen Niidu “Suure maalritöö” ainetel – lugu, kus värvid ei ole pelgalt toonid, vaid tähendused. See lõi kontsert-aktusele erilise rütmi: pidulikkuse kõrval oli laval loovust, mängulisust ja selget dramaturgilist joont. Värvide maailm oli tuntav nii kujunduses kui meeleolus – vaheldus helge ja mõtlik, hoogne ja rahulik, justkui hästi segatud palett.
Kõne põhisõnumid
Enne täispikka kõnet on siin lühidalt kolm mõtet, mis jäid kõnest kõige selgemalt kõlama — vabaduse igapäevane hoidmine, Lääne-Virumaa “virupärane” ühisosa ning noorte sideme tähtsus kodumaakonnaga.
- Vabadus on väärtus, mida tuleb hoida iga päev – mitte ainult tähtpäevadel.
- Lääne-Virumaa tugevus on inimestes, lugudes ja koostöös – ühises “virupärases” identiteedis.
- Noorte sideme hoidmine kodumaakonnaga on ühine vastutus: ootus ja usaldus peavad olema päriselt tuntavad.
Loe Lääne-Viru Omavalitsuste Liidu juhatuse esimehe kõnet
Head Lääne-Virumaa inimesed, austatud külalised, kallid kaasmaalased!
„Eestlane olen ja eestlaseks jään,
kui mind eestlaseks loodi.
Eestlane olla on uhke ja hää vabalt vaarisa moodi.”
Kes meist ei teaks neid laulusõnu!
Need sõnad tõid meile vabaduse. Laulsime neid käest kinni hoides, pisarad silmis, uhkus südames. Tundsime, et kuulume kokku.
Täna elame vabas Eestis. Vabaduses, mille eest ei pea iga päev võitlema. Aga seda tuleb iga päev hoida.
Igapäevaelus ei mõtle me igal päeval oma juurtele. Kiirustame tööle, viime lapsed trenni, muretseme arvete ja homse ilma pärast.
Me ei pea ka enam laulma, pisarad silmis, et olla eestlased. Saame seda lihtsalt olla. Aga mõnikord, näiteks Eesti sünnipäeval tasub ikkagi küsida: kust ma tulen, kuhu kuulun?
Lääne-Virumaa ei ole lihtsalt punkt kaardil. See on paik, kus kohtuvad loodus ja ajalugu. Töö ja hoolivus. Vaikus ja visadus. Siin on meie kodud, meie lapsepõlve mälestused, meie juured. Siin on inimesed, kes ei tee suuri sõnu, vaid suuri tegusid. Viru jonn. Viru vägi. Viru veri.
Me ei ole Lääne-Virumaad alati teadlikult koduks valinud. Sageli on just see maakond valinud meid. Siin on ruumi kasvada, siin on ruumi hingata, siin on ruumi tulevikule.
Kas me hoolime oma maakonnast? Kas hoiame oma loodust? Kas väärtustame kogukondi? Kas toetame kohalikke ettevõtmisi? Kas seisame üksteise kõrval? Kas räägime oma kodukohast lugupidavalt? Kas õpetame oma lastele, et kodu on väärtus? Kui jah, siis oleme juba palju teinud.
Nii Eesti tervikuna, kui ka Lääne-Virumaa on tugev vaid siis, kui usume sellesse, mida teeme. Oleme uhked oma Lääne-Virumaa üle. Meie inimesed, meie paigad, meie lood, meie vastutus, meie võimalused.
Head kuulajad!
Lääne-Virumaa tugevus ei peitu ainult numbrites, teedes ja majades. See peitub ka sümboleis. See peitub lugudes, mida kannavad paigad ja inimesed. Igal vallal, igal linnal on oma nägu, oma märgid. Need kõik kokku moodustavad midagi, mida me nimetame “virupäraseks”.
Alustame Rakvere linnast, maakonna südamest. Tarvas ja Vallimägi: julgus ja vastupidavus. Rakvere teater ja Ukuaru muusikamaja: loovus ja kultuur. Teadmine, et igast jalgrattaga poisist võib saada maailmanimi, kui vaid pisut pingutada, oma rada otsida.
Rakvere vald. Kreutzwaldi kroonikivi meenutamas rahvusmõtte algust. Lasila mõis, kus möödus munaraku avastaja Karl Ernst von Baeri lapsepõlv. Sõmeru keskushoone ees avatud metsavend Ruuben Lamburi kuju kui Eesti meeste sügav sisu.
Haljala vald. Lahemaa lummavad mõisad, baltisaksa kultuur. Võsu rand ja Käsmu kapteniteküla: vaimsus ja vabadus. Viru folk. Haljala aabitsakuke ausammas. Haridus, loodus, vaikus, muusika.
Kadrina vald. Emakeeleausammas, ussikuninga legendid, Neeruti võlu, Viitna võimalused, Kreutzwaldi hingus. Pärand ja tänane lustlik loovus nii keskkooli CADrina (hääldame cädina) konkursina kui ka saunapealinnana.
Tapa vald. Raudtee liitmas inimesi. Toomas maailma Tapale, mis on täna Eesti kaitsetahte sümboliks. Jäneda mõis ja Talupäevad. Tamsalu saja tamme park hoiab Eesti aadet puudes, Porkuni paemuuseum aga kivis.
Vinni vald. Vägev põllundus vägeva spordikeskuse taustal koos Baruto mainega. Muuga mõis oma esimeste triibulistega. Roela käbimaja avastused. Kui lauldi “Virumaa ja Pandivere. sinu eest ma pandin vere,” mõeldi ka siinseid maavarasid.
Viru-Nigula. Samma hiis, kabeli vare ja nõid Kongla-Anne mälestus. Õ-tähe sünnipaik. Kunda nutikas tööstumaastike tuunimine. Ranniku ilu. Vasta vahva mõisakool, traditsioon ja teadmised.
Väike-Maarja vägevus Lurichi kujuga. Aate tugevus keeletammikuna. Äntu imelised järved ja Pandivere puhta vee paine. Emumäe vaated ja lummavad skulptuurid. Tervis, ramm ja keelemeel.
Kui kõik need sümbolid kokku paneme, sünnibki virupärane. Mitte ühe valla või linna nägu, vaid terve Lääne-Virumaa ühine iseloom. See sõna ütleb, et oleme erinevad, aga mitte lahus. Meie tugevus on koostöös, üksteise väärtustamises. Ühistes lugudes.
Virupärane on paik, kus tuntakse oma juuri, hoitakse oma inimesi ja vaadatakse julgelt tulevikku. Just selline – virupärane ongi Lääne-Virumaa.
Seega, head sõbrad, kandkem seda sõna edasi! Kasutagem “virupärane” igapäevaselt, igas loos, ürituses, vestluses. Virupärane, need on meie paigad ja inimesed. Meie uhkus!
“On Virumaa virulaste hoida.
On Virumaa virulaste kaitsta.
On Viru laste Virumaa see…”
Need read kirjutas 1987. aastal Rakvere muusikaõpetaja ja lavastaja Tiina Kippel. „Virumaa laul“ on enam kui laul. “Virumaa laul” on Virumaa südametunnistus ja hümn. See tuletab meelde, kelle vastutusel on see maa ja tulevik.
Minu enda sünnijärgsed juured ei ole Lääne-Virumaal. Ometigi on just see maakond siin ja see laul leidnud tee minu südamesse. Nii sügavalt, et mu lähedased sõbrad tegid minu pulmapäeval liigutava üllatuse, lauldes: “On Virumaa Maido laste hoida, on Virumaa Maido laste kaitsta.”
See hetk tõi mulle pisarad silma ja pani mõtlema: kas ka meie lapsed ja lapselapsed tunnevad tulevikus sama sidet oma kodumaakonnaga?
Täna seisab Lääne-Virumaa silmitsi tõsise väljakutsega: peale gümnaasiumi või ametikooli lõpetamist lahkuvad me noored õppima väljaspoole maakonda. Sageli ei tule nad enam tagasi. Küsimus ei ole töökohtades. Küsimus on kodupaiga tundes, võimalustes ja usus, et just siin Lääne-Virumaal, kodumaakonnas saab oma unistusi teostada.
Meie ülesanne on hoida noortega sidet ka siis, kui nad on ära. Näidata et nad on siia alati oodatud. Luua keskkond, kuhu nad tahavad rajada kodu, kasvatada lapsi. Kus panustada oma teadmiste ning ettevõtlikkusega Lääne-Virumaa arengusse.
See ei ole ainult omavalitsuste, koolide või ettevõtjate mure. See on meie kõigi vastutus.
Me kõik kujundame tunnet, et Lääne-Virumaa on paik, kuhu tahetakse tagasi tulla.
Noored tulevad tagasi sinna, kus neid oodatakse. Kus neid usaldatakse. Kus neile antakse võimalus teha, eksida, õppida ja kasvada. Kus öeldakse: “Me vajame sind siin”. Päriselt!
Just selleks on Lääne Virumaa Omavalitsuste Liidus käivitatud noorte ettevõtlikkuse programm. Et noored teaksid: Lääne-Virumaal saab luua oma ettevõtteid, ellu viia oma ideid. Et tekiks side kohalike ettevõtetega. Et oleks tunne: sa oled osa millestki suurest.
Aga ükski programm ei asenda inimest. Ükski projekt ei asenda hoolimist. Noored ei tule tagasi ainult töökoha pärast – nad tulevad tagasi Meie inimeste pärast.
Seepärast kutsun täna meid kõiki pingutama, et Lääne-Virumaa ei jääks tühjaks, vaid täituks noorte häälte, ideede ja eluga. Et Lääne Virumaa oleks paik, kus tahetaks elada ja siia tagasi tulla.
Sest Virumaa on virulaste hoida. Virumaa on virulaste kaitsta. Ja Virumaa tulevik on meie noorte kätes, aga see algab meist endist.
Elagu Eesti, elagu Virumaa!